Mul oli kunagi elus, väga armas inimene.. Ma arvan, et ta loeb ka seda präegu... Palun ära hakka jälle sõimama onju ?! Kirjutan nii nagu asjad olid :) on vaja kirjutada lihtsalt...
Alguses oli tore elu... ja siis hakkas pihta, Ta hakkas mulle nina alla hõõruma ja lihtsalt terroriseeris mind: Miks sa mulle ei ütle kuiväga sa mind armastad, mina hoolin sust niipalju ja sina ei ütle mulle midagi.. Siis koolis mängis sõpra, ja msn'i jõudes ainult sõimas,sõimas,sõimas,sõimaaassss.... lõputult... ja ma lasin endale pähe astuda, nutsin ja tema lihtsalt sai ennast minupeal välja elada...
Küll ma elasin kaasa ta rõõmudele ja õnnelikele hetkedele, ja siis järgmine hetk lasin ennast sõimata...
Mingiaeg ma hakkasin vastu sõimama... Siis jättis natukseks rahule...
Kui üks inime, kes juba ta sõbranna oli, tuli ka minu ellu... siis lihtsalt hakkas ta mind terroriseerima, oma ähvardustega ja lubadustega... Aga jah, siis ma lihtsalt sõimasin vastu..
Nüüd, mind ei koti enam üldse, ta paneb mind nutma, oma haavatavate lausetega, aga ma kannatan ära. Ja elan edasi.. Ma olen õnnelik kui ta mu elust kaob... Ta süüdistab mind täiesti haigetes ja absurdsetes asjades. Ta ajab mind nii vihale ja marru... Ma tahaks talle kõik välja öelda, aga ma ei tee seda, eii tee... Mitte iiial...
Aga teie, kes te mul olemas oletee... Olete mul parimad ! ;*
No comments:
Post a Comment